Kas te olete sellele mõelnud, et kunagi niideti koduõues muru vikatiga või jooksid lambad hoovis ringi. Olen noorena ka ise vikatit kasutanud. See tööriist nõuab aga omajagu osavust, et üldse niitma hakata. Lammastega on asi lihtsam, kuid pärast lammaste „tööpäeva” leiate murult üllatusi, mille peale palja jalaga astuda ei soovi.
Muruniiduki ajalugu ulatub päris kaugele. 19. sajandil elanud inglise insener Edwin Budding pani aluse tänapäevastele muruniidukitele. Tekstiilitehases töötades märkas Edwin ühel päeval, et riidenarmad, mida ta pidevalt pidi ära lõikama, meenutasid väga ülekasvanud rohuliblesid. Seda muru pidi Edwin niitma igal laupäeval, selle asemel et minna pubisse sõpradega jalgpallimatši nautima.
Väike avastus pani mehe mõtted liikuma. Juba üsna pea pani Edwin Budding kokku silindri tüüpi muruniiduki, mida pidi tagant lükkama. Niiduk oli tegelikult üsna sarnane tänapäevase käsiniidukiga, mida enamik meist on kindlasti proovinud. See masin panigi aluse muruniidukite võidukäigule.
1870. aastal ehitas Elwood McGuire muruniidukist uue versiooni. Võrreldes eelkäijaga oli uus masin tunduvalt kergem, lihtsam lükata ja sellel oli vähem liikuvaid osasid. Masin võitis ameeriklaste südameid. 1885. aastal ehitati Ameerikas juba 50 000 muruniidukit aastas ja neid müüdi üle maailma.
19. sajandi lõpus hakkasid laisad mehed mõtlema sellele, kuidas muruniitmist kergendada. Iga nädal lükatava niidukiga muru niites tuleb huvitavaid ideid. Mõeldi välja, et muruniiduki lükkamise asemel võiks seda hoopis tõmmata, näiteks hobusega. See aga ei sobinud pereemadele, kelle lillepeenrad ja ilusa muru hobune tahes-tahtmata ära tallas. Järgmine geniaalne idee oli kasutada aurumootorit, mis liigutaks niidukit edasi. Siinkohal tekkis aga uus probleem – nimelt läks auru tootva boileri kütmiseks rohkem aega kui muru niitmiseks.
1919. aastal ehitas kolonel Edwin George esimese bensiinimootoriga muruniiduki. Enne teist maailmasõda selliseid muruniidukeid väga palju ei müüdud. Ühest küljest oli tegemist majanduslikult raske ajaga Ameerikas ja muruniiduki hinna eest sai perele pea pooleks aastaks toidukraami osta.
Teise maailmasõja järgsel ajal aga kasvas muruniidukite müük lausa plahvatuslikult. Kui mehed olid sõtta läinud ja naised üksinda jäänud, tuli õrnema soo esindajatel laste, töö, kodu ning muude asjadega tegelemise kõrvalt ka muru niita. Sõjast naastes olid mehed harjunud sõitma tankide, suurte maasturite ja muu taolise mehise tehnikaga. Lükatav muruniiduk ei tundunud enam eriti põnev ja seetõttu kuulutati, et mehed enam muruniitmisega ei tegele, sest see on naiste töö. Nagu arvata võib, ei meeldinud see mõte naistele mitte üks põrm. Protesteerides ja „ülestõusu” alustades sunniti mehi minema kohalikku tööriistapoodi ja soetama koju üks bensiinimootoriga niiduk. 1960. aastate alguseks olid muruniidukid juba nii tavaliseks saanud, et levis ütlus – kui kõik muruniidukid pandaks korraga käima, oleks seda müra kuulda üle kogu maakera. (Tõenäoliselt oli selle lause autoril naaber, kes armastas niita muru hommikuti.)
Tänapäeval arenevad muruniidukid meeletu kiirusega ja vanast lükatavast silindrilisest niidumasinast on nüüdseks saanud täisautomaatsed „lambad”, kes töötavad päikesepatareidel ja hoolitsevad terve hooaja selle eest, et muru oleks niidetud.
.jpg)
.jpg)
